12. jaanuaril leidsid läbi tuisu tee Aravete raamatukokku Järva vallavanem Arto Saar, abivallavanem Tiina Oraste, Järva Vallaraamatukogu direktor Karmen Velitschinsky ja kultuuritöö spetsialist Ülle Müller, et õnnitleda raamatukoguhoidjat Ene Lõõnikut 40. tööjuubelil.

Lõõniku sõnul asus ta ametisse kümme päeva varem ehk 2. jaanuar 1981. „Olin noor ja entusiasmi täis. Öeldakse, et väikesed lapsed fantaseerivad: kes tahab saada kosmonaudiks, kes lenduriks. Sellised utoopilised asjad. Aga minul oli juba 4–5-aastaselt ainult üks kinnismõte – tahan raamatukogusse tööle minna,” rääkis ta oma eluunistusest. Aga et raamatukogunduses olid palgad väikesed, õppis ta vahepeal endale veel ühe udupeene eriala. „Olen diplomeeritud linna telefonivõrgu automaatjaama elektromehaanik. Töötasin Aravetel telefonijaamas, palk oli suurem, aga tahtsin ikka raamatukoguhoidjaks. Käisin Paide Keskraamatukogus toonase juhataja Malle Kulliga rääkimas, et kui Aravetel koht vabaneb, ma tuleksin. See koht tuli suhteliselt ruttu, esialgu sain asendajaks. Aga Paides veenduti (nii Malle vähemalt ütles), et raamatukogutöö sai siin hoopis teise hingamise ja näo ja nii ma olen siin tänase päevani.”

Lõõnik arutles, et tema tööaastate jooksul on üles kasvanud pea kaks inimpõlve. „Siis polnud nutitelefone ega arvuteid, raamatukogus käis palju lapsi ja nad kõik said nii omaseks, nagu oma lapsed. Siiamaani teretavad, kui vastu tulevad,” rääkis ta. „Seoses selle töökohaga pole mul negatiivseid mälestusi.”

Arto Saar andis Lõõnikule üle Järva valla tänukirja pikaajalise ja pühendunud töö eest ning sai võimaluse küsida, kas vastab tõele, et raamatukogutöö on kõige stressivabam. „Ma ei tea, kas see stressivabam on. Näiteks praegu kuni 18. jaanuarini on nii palju stressi, et magada ka ei saa – kuidas saada valmis aastaaruanded. Aga kui tavaliselt tuled hommikul rõõmuga tööle, siis ei saa ju stressi olla,” vastas Lõõnik. Saar soovis talle jõudu, jaksu ja tervist selles ametis vastu pidada.