William Boydi neljas raamat, mis on kirjutatud naise seisukohast ja peab tunnistama, et see kukub tal välja palju veenvamalt kui nii mõnelgi teisel meessoost autoril. Amory Clay on fotograaf ja ta meenutab 1970. aastate lõpul Šotimaa läänerannikul elades oma elu sellest ajast peale, kui ta midagi mäletama hakkas. Ta on ilus, iseseisev, ettevõtlik ja ekslik nagu inimesed ikka. Koos temaga on lugejal võimalus minna 1920. aastate Weimari ,Berliini, Ameerikasse, Londonisse, Pariisi ja Vietnami. Amory armub, pettub, armub uuesti, kaotab talle lähedasi inimesi, pääseb nii mõnestki olukorrast üle noatera ja elab oma elu, nagu oskab. Boyd on raamatusse pannud ka Amory fotod – see tähendab fotod, mis tal on endal õnnestunud ühest ja teisest kohast, laatadelt ja vanakraamiturgudelt leida. Neil lehekülgedel saavad need uue elu, uue tähenduse. Boyd oskab oma raamatute tegelased elusaks kirjutada, nii et raamatu lõpus on tunne, nagu jätaks hüvasti mõne hea tuttavaga. Ja nagu Boydi puhul ikka, jääb ta väljapeetuks ka tänuavaldustes. Kõigi loetletud kaameraga naiste seas on ka mõned, kes on elanud oma elu ainult tema raamatus.
