Reeli Reinaus on kirjanik, kes oskab surmast väga rahulikult ja soojalt kõnelda. Meie loos on Emilie ehk Miili, kelle keha on maetud turba alla, kuid ometigi on tütarlapsel võime olla mõne inimese jaoks nähtav ja elus. Morten on poiss, kelle elu on viimasel paaril aastal aina hullemaks läinud. Pärast vanavanemate surma ja ema lahkumist Soome on poiss jäänud onu kasvatada. Onu Urmas osutub aga jõhkardist joodikuks, kes kasutab Mortenit raha hankimise vahendina ja aeg-ajalt ka peksukotina. Saatuse tahtel on poisil vedanud sellega, et tal on harrastus, mis aitab esialgu vaimselt ja hiljem ka majanduslikult vee peal püsida. Nimelt on Mortenil silma inimeste ja asjade ülesvõtmise peale ja oma isiklik kaamera, mille ta on ostnud noil möödaläinud headel aegadel, kui veel tema sünnipäevi peeti ja talle kingitusi tehti. Üsna loomulik on seegi, et ta on klassi parimaid õpilasi, sest ainult niimooodi saab ta ennast inimesena tunda. Elu on üsna hull, aga Morten ei suuda mitte kellegagi sellest rääkida. Ta elab üks päev korraga ja loodab, et ehk kõik kuidagi laabub ja tulemas on paremad ajad ning tal tuleb lihtsalt vastu pidada.
Seni on tal pelgupaik — salapärane soosaar keset raba, kus ta käib aeg-ajalt istumas ja oma elu üle järel mõtlemas. Ühel õhtul satub ta rabas kokku võõra tüdrukuga, kes on umbes sama vana kui Morten, kel on pikad mustad juuksed ja ilusad suured silmad. Seljas on tal pikk seelik, mille alumine serv on märg ja õhukesevõitu jakk. Mõlemad on kohtumise üle üsna üllatunud, aga mitte ehmunud. Morteni küsimistele annab võõras tüdruk ebamääraseid vastuseid. Kuna poiss peab ema helistamise ajaks kindlasti koju jõudma lõpeb esimene kohtumine mõlemapoolse lubadusega uuesti soos kokku saada.
Raamatus on pikalt juttu Morteni hinges toimuvast ning lugejate välja mõelda jääb, kas otsused, mida poiss teeb või tegemata jätab, on õiged või mitte!